Foto: Evert PalmetsKäisin kuulamas New York'i indietronica-duo Ratatat maailmatuuri teist kontserti Eesti Kunstiakadeemias. Support'idena lõid kaasa meie omad elctronica-proge-jazz-bändid Galaktlan Grupp ja Luarvik Luarvik.
Esmane mulje üritusest moodustus valgete seinte ja kõrge laega pooltühja Eesti Kunstiakadeemia saali põhjal, mille teises otsas paistis madal lava. Rüperaalist mängis mahedalt muusika ja ma suutnud maha suruda tunnet justkui oleksin sattunud koolidiskole. Poisid-tüdrukud istusid toolidel kas saali äärtel või koridoris. Nurgas paistis ajutine puhvet, mille ümber käis tihe sagimine. Suitsetati justkui salaja välisukse ees külma käes. Enne, kui jõudsin mõelda, et peaks poest ühe peedi (vt. ka: piirituse baasil toodetud vein; maksakas) tooma nostalgia mõttes, alustas õnneks Galaktlan Grupp...
Galaktlan Grupi näol on tegemist Eesti elektroonilise muusika skene ühe kõvema nime, Galaktlani, ümber moodustunud live-bändiga, mis vaimustas mind eelmisel korral Bad Apples'i plaadiesitluskontserdil detsembris. Galaktlani looming avaneb just sellises arranžeeringus mulle kõige paremini, kuivõrd Galaktlani soolomuusika on minu haaramiseks jäänud alati liialt ambient-elektrooniliseks. Live-pillide jaoks on lood konkretiseeritud, bändiliikmed piisavalt friigid, et mõjuda laval karismaatilistena. Kahjuks oli antud kontserdil üldheli Galaktlan Grupi esinemise ajal nii paigast ära, et kõlaritest kostus üpriski ühtlast muda. "Kindralmidi" geniaalne kitarririff, mida olin terve päeva juba jõudnud oodata, jäi minu jaoks sellel kontserdil süntesaatorihelide sisse kadunuks. Bändis polnud seda sära, mis eelmisel korral.
Õhtu teine külalisbänd, Luarvik Luarvik, on juba vana tegija. Kahjuks on nende muusika minu maitsest aegade jooksul aina enam eemale triivinud. Eriliselt väsitav on minu jaoks bändi rütmika kokkusobimatus harmoonilise ja meloodilise poolega (punk tegelikult ei ole nii lahe, peale selle ammendas end vist võrdlemisi kiirelt juba esimese laine ajal). Seetõttu kuulasin alguse ära ja läksin teiste koolilastega õue suitsetama. Luarvik Luarvik esitas kahtlemata õhtu pikima set'i, mis oli ilmselt viga, kuna paljud, kes Luarvikute esimesi lugusid olid huviga kuulanud, väsisid kontserdi lõpuks lihtsalt ära.
Galaktlan Grupi näol on tegemist Eesti elektroonilise muusika skene ühe kõvema nime, Galaktlani, ümber moodustunud live-bändiga, mis vaimustas mind eelmisel korral Bad Apples'i plaadiesitluskontserdil detsembris. Galaktlani looming avaneb just sellises arranžeeringus mulle kõige paremini, kuivõrd Galaktlani soolomuusika on minu haaramiseks jäänud alati liialt ambient-elektrooniliseks. Live-pillide jaoks on lood konkretiseeritud, bändiliikmed piisavalt friigid, et mõjuda laval karismaatilistena. Kahjuks oli antud kontserdil üldheli Galaktlan Grupi esinemise ajal nii paigast ära, et kõlaritest kostus üpriski ühtlast muda. "Kindralmidi" geniaalne kitarririff, mida olin terve päeva juba jõudnud oodata, jäi minu jaoks sellel kontserdil süntesaatorihelide sisse kadunuks. Bändis polnud seda sära, mis eelmisel korral.
Õhtu teine külalisbänd, Luarvik Luarvik, on juba vana tegija. Kahjuks on nende muusika minu maitsest aegade jooksul aina enam eemale triivinud. Eriliselt väsitav on minu jaoks bändi rütmika kokkusobimatus harmoonilise ja meloodilise poolega (punk tegelikult ei ole nii lahe, peale selle ammendas end vist võrdlemisi kiirelt juba esimese laine ajal). Seetõttu kuulasin alguse ära ja läksin teiste koolilastega õue suitsetama. Luarvik Luarvik esitas kahtlemata õhtu pikima set'i, mis oli ilmselt viga, kuna paljud, kes Luarvikute esimesi lugusid olid huviga kuulanud, väsisid kontserdi lõpuks lihtsalt ära.
Just, kui hakkasin mõtlema, et kas oli ikka tark esmaspäeva õhtul nüüd välja tulla (eriti veel, et mind tabas migreenihoog), astus lavale õhtu peaesineja, Ratatat. Kahtlused hajusid, kuna Ratatat'i puhul on tegemist väga "päris" bändiga. Massiivsed saundid, energiline lava-show. Basskitarr oli selline monster, et pani vibreerima kogu ruumi. Kaks meest täitsid lava täielikult, publik oli peos juba enne avaloo lõppu. Duo muusika on oma ülesehituselt võrdlemisi lihtne, kuid tõmbab rahva käima. Lihtsamalt öeldes - bändis on kick'i!
Isiklikult mind hakkas asi muidugi veidike häirima, kuna rütmid, käigud ja biidid sarnanesid liialt teineteisele. Samuti mõtlesin, et koht oli liialt vale selle bändi jaoks. Pigem oleks sobinud mõni klubi või kasvõi Von Krahl, kus muusika mõningane monotoonsus oleks pigem kasuks tulnud. Üldkokkuvõttes tuleb siiski tunnistada, et Ratatat on märkimisväärne bänd ja mul on hea meel, et Eestis on hakatud aina enam ja enam korraldama välismaal võrdlemisi tuntud alternatiivsete pop-bändide kontserte. Kindlalt ei kahetse, et käisin.
Isiklikult mind hakkas asi muidugi veidike häirima, kuna rütmid, käigud ja biidid sarnanesid liialt teineteisele. Samuti mõtlesin, et koht oli liialt vale selle bändi jaoks. Pigem oleks sobinud mõni klubi või kasvõi Von Krahl, kus muusika mõningane monotoonsus oleks pigem kasuks tulnud. Üldkokkuvõttes tuleb siiski tunnistada, et Ratatat on märkimisväärne bänd ja mul on hea meel, et Eestis on hakatud aina enam ja enam korraldama välismaal võrdlemisi tuntud alternatiivsete pop-bändide kontserte. Kindlalt ei kahetse, et käisin.
1 kommentaar:
Ha, veider et just see pilt. Areenis peaks ta ka ennast ilmutama, homme.
Tere (:
Postita kommentaar