Kuvatud on postitused sildiga Ürituse kokkuvõte. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Ürituse kokkuvõte. Kuva kõik postitused

30. jaanuar 2007

Ratatat 28. jaanuaril EKA-s

Foto: Evert Palmets

Käisin kuulamas New York'i indietronica-duo Ratatat maailmatuuri teist kontserti Eesti Kunstiakadeemias. Support'idena lõid kaasa meie omad elctronica-proge-jazz-bändid Galaktlan Grupp ja Luarvik Luarvik.

Esmane mulje üritusest moodustus valgete seinte ja kõrge laega pooltühja Eesti Kunstiakadeemia saali põhjal, mille teises otsas paistis madal lava. Rüperaalist mängis mahedalt muusika ja ma suutnud maha suruda tunnet justkui oleksin sattunud koolidiskole. Poisid-tüdrukud istusid toolidel kas saali äärtel või koridoris. Nurgas paistis ajutine puhvet, mille ümber käis tihe sagimine. Suitsetati justkui salaja välisukse ees külma käes. Enne, kui jõudsin mõelda, et peaks poest ühe peedi (vt. ka: piirituse baasil toodetud vein; maksakas) tooma nostalgia mõttes, alustas õnneks Galaktlan Grupp...

Galaktlan Grupi näol on tegemist Eesti elektroonilise muusika skene ühe kõvema nime, Galaktlani, ümber moodustunud live-bändiga, mis vaimustas mind eelmisel korral Bad Apples'i plaadiesitluskontserdil detsembris. Galaktlani looming avaneb just sellises arranžeeringus mulle kõige paremini, kuivõrd Galaktlani soolomuusika on minu haaramiseks jäänud alati liialt ambient-elektrooniliseks. Live-pillide jaoks on lood konkretiseeritud, bändiliikmed piisavalt friigid, et mõjuda laval karismaatilistena. Kahjuks oli antud kontserdil üldheli Galaktlan Grupi esinemise ajal nii paigast ära, et kõlaritest kostus üpriski ühtlast muda. "Kindralmidi" geniaalne kitarririff, mida olin terve päeva juba jõudnud oodata, jäi minu jaoks sellel kontserdil süntesaatorihelide sisse kadunuks. Bändis polnud seda sära, mis eelmisel korral.

Õhtu teine külalisbänd, Luarvik Luarvik, on juba vana tegija. Kahjuks on nende muusika minu maitsest aegade jooksul aina enam eemale triivinud. Eriliselt väsitav on minu jaoks bändi rütmika kokkusobimatus harmoonilise ja meloodilise poolega (punk tegelikult ei ole nii lahe, peale selle ammendas end vist võrdlemisi kiirelt juba esimese laine ajal). Seetõttu kuulasin alguse ära ja läksin teiste koolilastega õue suitsetama. Luarvik Luarvik esitas kahtlemata õhtu pikima set'i, mis oli ilmselt viga, kuna paljud, kes Luarvikute esimesi lugusid olid huviga kuulanud, väsisid kontserdi lõpuks lihtsalt ära.

Just, kui hakkasin mõtlema, et kas oli ikka tark esmaspäeva õhtul nüüd välja tulla (eriti veel, et mind tabas migreenihoog), astus lavale õhtu peaesineja, Ratatat. Kahtlused hajusid, kuna Ratatat'i puhul on tegemist väga "päris" bändiga. Massiivsed saundid, energiline lava-show. Basskitarr oli selline monster, et pani vibreerima kogu ruumi. Kaks meest täitsid lava täielikult, publik oli peos juba enne avaloo lõppu. Duo muusika on oma ülesehituselt võrdlemisi lihtne, kuid tõmbab rahva käima. Lihtsamalt öeldes - bändis on kick'i!

Isiklikult mind hakkas asi muidugi veidike häirima, kuna rütmid, käigud ja biidid sarnanesid liialt teineteisele. Samuti mõtlesin, et koht oli liialt vale selle bändi jaoks. Pigem oleks sobinud mõni klubi või kasvõi Von Krahl, kus muusika mõningane monotoonsus oleks pigem kasuks tulnud. Üldkokkuvõttes tuleb siiski tunnistada, et Ratatat on märkimisväärne bänd ja mul on hea meel, et Eestis on hakatud aina enam ja enam korraldama välismaal võrdlemisi tuntud alternatiivsete pop-bändide kontserte. Kindlalt ei kahetse, et käisin.

16. jaanuar 2007

Ans. Anduri plaadipresentatsiooni kokkuvõte

On küll aega möödunud juba, kuid kuna lubasin Ans. Anduri teise "päris" albumi "Topletvikerkaar" Tallinna plaadipresentatsioonist Von Krahli teatri baaris kokkuvõtte kirjutada, siis pean oma lubaduse ka täitma.

Jõudsime Von Krahli poole kümne paiku. Ees ootas suhteliselt muljetavaldav garderoobijärjekord kuna:

1. kontserdile pressis väljast meeletult inimesi;
2. üleval korrusel lõppes just mingi üritus;
3. lahkusid baarikülastajad, kes ei soovinud kontserdile jääda.

Peale head defitsiidi-aja nostalgiat õnnestus lõpuks oma üleriided garderoobi panna ja siseneda kontsertsaali. Saalis tervitas meid veelgi imposantsem inimestehulk. Õnneks ootas ees hea sõber, Allan, kes oli meile kenasti lauas kohta hoidnud. Ehkki ma ei ole just kõige aneemilisem inimene, tundus mõistliku mõttena jääda sinna kogu õhtuks.

Aga nüüd siis kõige tähtsama, nimelt kontserdi enda juurde. Ans. Andur astus lavale oma tuntud kvaliteedis. Hea kokkumäng, staatiline lavaolek, üksikud humoorikad kommentaarid. Inimlikku momenti lisasid üks uuesti alustatud lugu, paar väga atonaalset kahehäälset laulumomenti ja asjaolu, et vähemalt selles kohas, kust mina Andurite esinemist nautisin, ei tuntud mõistet "keskmised sagedused", mis muutis kitarripartiid võrdlemisi arusaamatuks. Aga kontsert oli hea, kahju, et ei mängitud "Hyüdrot", mis esinemistel on alati üks tipphetki minu jaoks. Samas muidugi on see tulnud esitusele juba niivõrd mitmel eelneval kontserdil, et ehk oligi aeg varem "elavas helis" kõlamata lugudele ruumi teha.

Pia Fraus - noh, oli nagu Pia Fraus ikka. Hea, kvaliteetne. Rohkem justkui ei oskakski midagi öelda, sest kasutasin Pia Frausi esinemisaega puhkamiseks, kuna ees ootas...

Ulrich Schnauss! Algul arvasin, et Ulrich Schnauss ei ole just päris see asi, mida kuulata tuubil täis ja selleks ajaks juba suhteliselt ebakainete kontserdikülastajate valju omavahelise vestlusega (siinkohal võiks kasutada mõne indiviidi puhul ka sõna "lämisemisega") täidetud Von Krahlis, kuna tegemist on võrdlemisi minimalistliku ja kihilise õrna elektroonilise muusikaga. Kuid niipea, kui härra Schnauss lavale astus, sain aru, et mu pelglikkus oli asjatu olnud. Saali sigines mõnekümne sekundi jooksul vaikus! Õhus oli tunda austust, kuivõrd päris nii kõva nime ei mäletagi väga Von Krahlis baari osas esinenud olevat viimasel ajal.

Järgmine üllatus tabas mind kontserdi enese jooksul, kuna Schnaussi muusika, mis plaatidelt on alati jätnud õrna ja armsa mulje, kõlas lives tohutult võimsana! Kuivõrd herr istus terve kontserdi vältel, lastes laptop'ist põhjasid ja mängides ise neile klahvidega peale, olid väga heaks lisaks lava kohale ekraanile projitseeritud visualisatsioonid, mis sulandusid muusikaga ideaalselt ja võimendasid suurepärast elamust veelgi. Super, ei kahetse, et läksin kuulama.

Võiks öelda, et ebameeldiv oli ainsana vast asjaolu, et üritusel oli liiga palju rahvast enese mugavalt tundmiseks. Samuti jäi esinemisjärjekord arusaamatuks, sest tegemist oli siiski ju Ans. Anduri plaadiesitlusega, nende esimesena esinemine jättis aga pigem mulje, et tegemist oleks justkui soojendusbändiga.

Aga üldiselt oli üritus hea nagu ikka. Plaadi ostsin ka, sellega sai kaasa toreda märgi, mille kohe endale rinda pistsin. Plaadist enesest lähemalt aga ilmselt juba minu järgmises postituses .

Mõlema kasutatud foto autor: Aron Urb