Kuvatud on postitused sildiga Plaadiarvustus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Plaadiarvustus. Kuva kõik postitused

17. jaanuar 2007

Ans. Andur - "Topeltvikerkaar"

Seksound, 2007

Ans. Anduri teine "päris" plaat (varasemalt on välja antud ka kolm veebialbumit). Proovin antud üllitise analüüsis mitte liigselt sisse tuua võrdlust eelmise "mõõdikute" albumiga "Tuled peale", mis on minu üks kõige lemmikumaid Eestis välja antud plaate läbi aegade (ühtlasi hoian ma teda senini plaadiriiulis kile sees). Seda põhjusel, et iga heliteost tuleks siiski vaadelda eraldi. Tervikuna.

Mulle meeldivad küll pikad sissejuhatused, kuid nüüd siiski andurlike helide maailma. Arusaadavalt on plaadi esimeseks looks paigutatud šedööver, mis kannab pealkirja "Idiootide kateeder". On ju tegemist esimese singliga antud laserkettalt. Sellest hittide plaadi etteotsa paigutamise reeglist ei pääse ka tõsised indie-hundid. Noh, kuidas nüüd seda ilusalt öelda... Konkurentsitult albumi kõige nõrgem lugu. Esimesel korral kui lugu kuulsin, seostus see napakas falsett kohe Orelipoisiga (huvitava triviana teadmiseks, et antud loos teeb kaasa Jaan Pehk küll, kuid tema roll piirdub siiski käteplaksutamisega). Ja ma vist olen ainuke, kellele refrääni lõpus kostuv "oo-oo-oo-oo-oo-oo" kõlab peaaegu samaselt Tanel Padar & The Sun'i nimelise väikelinnaansambli loo "Tüdrukune" refräänilõpu laulumeloodiaga. Sellest hoolimata on see mu lemmikkoht antud loos, sest katkeb hetkekski kahehäälne falsett, mis kuigi kõrvu ei paita. Ometigi paistab see olevat nii mõnegi lemmiklugu ja ilmselt soovi korral avaks antud singel Ans. Andurile ukse ka mainstream'i maailma.

Räägiks siis plaadi negatiivseimast joonest esmajärjekorras. Tohutult häirivad liigsed teiste Eesti alternatiiv-act'tide mõjud antud albumil. Plaadi teine lugu "Parklate linn" algab ilmeksimatult äratuntava Shelton San'iliku bassirifiga, vaheldub Pia Fraus'iliku trummirütmiga refräänides ning lõpeb taaskord Shelton San'ilikku kitarridemürasse. Kolmas lugu "Fuji" on aga sedavõrd Pia Fraus'iliku rütmikaga, et mul tõmbus silm kergelt ruuduliseks juba seda lugu esimest korda lives kuuldes. Loos "Tallinn" on vokaalid ja meloodia jällegi justkui mõnest standard-Pia Fraus'i loost. "Pidu võõraste inseneridega" kõlab ja tundub kontseptsiooni poolest justkui Vaiko Eplik ja Eliit. Albumi kaheksandas träkis "Õhk" on võimalik aimata Tartu Popi ja Roki Instituudi sarnast meloodiatunnetust.

Ans. Anduri puhul võlus mind eelkõige alati nende värskus. Aja jooksul on aga värskus hakanud ruumi andma mõjutustele. Veidike provintsilikuna tundub, et need laenud on teistelt Eesti bändidelt. Kui ma sooviksin õelutseda, siis ütleksin, et Andurite teist üllitist iseloomustab vast kõige paremini plaadi kümnes lugu "Audiovaras", aga ma ei tee seda sest...

Mida rohkem Ans. Anduri "Topeltvikerkaar't" kuulata, seda briljantsem see tundub! Üks mu sõpradest viskas kunagi õhku mõtte, et "Ans. Andur on Eesti The Beatles". Algul tundus mõte veidike mööda olevat, kuid mida rohkem asja üle arutlesin, seda rohkem iva idees näis. Peamiselt sellel põhjusel, et Ans. Anduril on Eestis üks parimaid pop-meloodia tunnetusi ja songwriting'uid. Nii ka antud plaadi puhul. Kui minu jaoks kohmakana tunduv avalugu "Idiootide kateeder" välja arvata, on kõik eelnevalt loetletud mõjutusterohked laulud täiesti säravad pop-teosed. Ja mõjutusi niivõrd mitte evivad träkid on ju peaaegu puhas kuld.

Plaadi lemmiklooks on saanud hetkel "Plaane pole", mis on kahtlemata albumi kõige siiramalt kõlav laul. Antud raja trumme kuulates ei suutnud ma tagasi hoida kommentaari: "See on ju nagu päris!" Nii loomulikku üleminekut salmilt refräänile pole just tihti Eesti bändide lugudes ette tulnud. Plaadi kõrghetkeks on loomulikult ka "Alt kummiga", millest ilmselt saab teatavas ringkonnas kultuslaul. Eredaid hetki on plaadil palju. Kahju ainult, et "Hyüdro" nii märkamatuks jääb. Laulu esmakuulajale ehk ei jääks, kuid kõik, kes on lugu elavas esituses kuulnud, saavad aru, et sisse on mängitud nimetatud laul peaaegu üks-ühele live-arranžeeringus. Seetõttu ka kõige muu poolest geniaalne lugu ei üllata ja kuna ei üllata, jääb ta varju. Lihtne.

Kiita tuleks veel ka plaadi sõnalist materjali. Tundub, et on julgetud ka siiras olla, mis on hea, sest liiga paljud Eesti bändid seda teha ei söanda. Kindlam on ju asi alati naljaks pöörata. "Hyüdro" on kahtlemata albumi tipphetk teksti poolest. Tugevad on ka "Plaane pole" ja "Alt kummiga". Samuti tuleb kiita albumi saundi. Ületab "Tuled peale" täielikult. Palju loomulikum, tasakaalukam ja ka sobivam. Rohkem on katsetamist nii üldise kõla kui ka süntesaatori(te)ga.

Tore on veel, et plaadi väljaandja, Seksound, on seekord panustanud rohkem ka plaadiümbrisele. Kujundus on ilus, armas, album-sleeve täiesti respektaablit mõõtu. Plaadiga tuleb toreda mõttena kaasa ka veel värvipliiats. Hea vaheldus nendele ühe vahelehega värvilise põhjaga jewel-case'idele, millistena vahepealsed Seksoundi reliisid ilmusid (siinkohal mitte minust valesti aru saada, need nägid väga stiilsed välja, aga plaati ise väljaandnuna lõi mul silme ees alati neid lähemalt uurides põlema silt "kokkuhoid", nii heal muusikal peaks aga pakend alati muusika enda tasemele vastav olema).

Ühe miinusena tooksin veel välja, et ehkki lood eraldi on antud plaadil briljantsed, ei moodusta nad albumina sama head tervikut kui oli "Tuled peale". Kui ühendada eelmise albumi terviklikkus ja uue albumi katsetuslikkus, võiks Andurite kolmanda plaadi näol olla tegemist ilmselt millegi seninägematuga Eesti muusikas.

8/10

8. jaanuar 2007

Band of Horses - "Everything all the Time"

Sub Pop, 2006

Band of Horses moodustati 2004. aastal Mat Brooke'i ja Ben Bridwell'i poolt. Märkimisväärne on, et mõlemad mehed lõid enne kaasa "maailma kõige kurvemas bändis" Carissa's Wierd'is, mis läks laiali 2003. aastal peale kultusalbumi "Songs About Leaving" väljaandmist (ja millest hilisemates postitustes tuleb veel kindlalt juttu). Eelpool nimetatud fakt tingis tegelikult ka minu huvi Band of Horses'i albumi-debüüdi "Everything all the Time" vastu.

Ma olin veidike pelglik asudes plaati kuulama. Põhjus? Geniaalse bändi endistel liikmetel on raske luua uue bändi raames muusikat, mille puhul kuulaja (mina!) ei hakkaks otsima sarnasusi eelmise bändiga ega pettuks, sest leiab, et uus bänd kõlab tahes-tahtmata eelmise bändi haleda varjuna (edukas näide vastupidisest on vana hea Joy Division -> New Order muundumine).

Ülimalt positiivne oli aga minu üllatus, kui panin plaadi mängima. Teadmata, et bändis teevad kaasa Brooke ja Bridwell, poleks ma eales osanud bändi iseseisvalt seostada Carissa's Wierd'iga. Väga paljuski tingib selle osade ümbermängimine. Nimelt siirdus Brooke, kes Carissa's Wierd'is laulis ja kitarri mängis, uues bändis pelgalt kitarrile ja Bridwellist, kes Carissa's Wierd'is mängis kitarri, sai uues bändis laulja-kitarrist.

Stiililiselt võiks Band of Horses'i paigutada indie-rock'i alla, kergemate kantrimõjutustega (nii kõlab ühes loos ka näiteks bandžo). Bändi kõige iseloomulikum joon ongi Bridwell'i vokaal. Justkui hõikumine. Ja tämber, mida paljud ilmselt ei seediks. Minu jaoks teeb see selle muusika jällegi köitvaks ja ilmselt ka paljude teiste jaoks, kellele kerge häirivus muidu perfektselt seatud muusikas on pigem positiivne joon. Kuivõrd mõlemad kitarristid on Carissa's Wierd'is mänginud, on kohati tunda ka sellele bändile iseloomulikke kahe kitarri minimalistlikke duette taustas, tuttava delay-efektist pakatava kõlaga. Kuid Band of Horses on oma saundis rohkem täis mängitud ja palju konkreetsem nii arranžeeringulise kui ka kõlalise poole pealt, mis on ilmselt taganud neile ka suurema müügiedu kui oli seda Carissa's Wierd'il.

Kahju on ainult, et ka antud plaadi neli parimat lugu on albumi neli esimest lugu. Albumi teine pool ei ole halb, kuid võrreldes esimesega vajub justkui ära. Tundub, et sellest nelja parima loo albumi etteotsa toppimisest on trend saanud. Jah, ma saan aru, et konkurents on tihenenud muusikaäris, see on vajalik müügi huvides jne. Aga keegi võiks siiski natuke erineda.

Üllatusena teeb "Everything all the Time'i" viimastes lugudes häält ka Mat Brooke. Laulab oma maheda, justkui sosistava häälega tuttavast parempoolsest kõrvaklapist. Ja üllatavalt sobib ka Bridwell'i vokaaliga samuti nagu sobis Jenn Ghetto'ga. Siinkohal on hea, et pole mängitud "tuttavlikkuse" peale ja neid lugusid esimeste sekka paigutatud, sest tunnistagem siinkohal tõsiasja, et Brooke'i hääl ja selle kasutusviis on ikka vägagi reetlikult ainulaadne.

Kokkuvõtteks võin öelda, et Band of Horses'i esikalbum on päris tugev saavutus, mis sest, et albumi parima loo "Wicked Gil" algus meenutab vägagi Interpol'i. Kui punkte peaks mingil põhjusel andma siis:

7/10

P.S. Mat Brooke lahkus bändist paar kuud peale käesoleva albumi ilmumist. Kuuldavasti said tema kõrvalprojektid niipalju edukaks, et tal ei jätkunud enam Band of Horses'i jaoks aega. Kahju, sest tegemist on omapära omava bändiga.