Band of Horses moodustati 2004. aastal Mat Brooke'i ja Ben Bridwell'i poolt. Märkimisväärne on, et mõlemad mehed lõid enne kaasa "maailma kõige kurvemas bändis" Carissa's Wierd'is, mis läks laiali 2003. aastal peale kultusalbumi "Songs About Leaving" väljaandmist (ja millest hilisemates postitustes tuleb veel kindlalt juttu). Eelpool nimetatud fakt tingis tegelikult ka minu huvi Band of Horses'i albumi-debüüdi "Everything all the Time" vastu.
Ma olin veidike pelglik asudes plaati kuulama. Põhjus? Geniaalse bändi endistel liikmetel on raske luua uue bändi raames muusikat, mille puhul kuulaja (mina!) ei hakkaks otsima sarnasusi eelmise bändiga ega pettuks, sest leiab, et uus bänd kõlab tahes-tahtmata eelmise bändi haleda varjuna (edukas näide vastupidisest on vana hea Joy Division -> New Order muundumine).
Ülimalt positiivne oli aga minu üllatus, kui panin plaadi mängima. Teadmata, et bändis teevad kaasa Brooke ja Bridwell, poleks ma eales osanud bändi iseseisvalt seostada Carissa's Wierd'iga. Väga paljuski tingib selle osade ümbermängimine. Nimelt siirdus Brooke, kes Carissa's Wierd'is laulis ja kitarri mängis, uues bändis pelgalt kitarrile ja Bridwellist, kes Carissa's Wierd'is mängis kitarri, sai uues bändis laulja-kitarrist.
Stiililiselt võiks Band of Horses'i paigutada indie-rock'i alla, kergemate kantrimõjutustega (nii kõlab ühes loos ka näiteks bandžo). Bändi kõige iseloomulikum joon ongi Bridwell'i vokaal. Justkui hõikumine. Ja tämber, mida paljud ilmselt ei seediks. Minu jaoks teeb see selle muusika jällegi köitvaks ja ilmselt ka paljude teiste jaoks, kellele kerge häirivus muidu perfektselt seatud muusikas on pigem positiivne joon. Kuivõrd mõlemad kitarristid on Carissa's Wierd'is mänginud, on kohati tunda ka sellele bändile iseloomulikke kahe kitarri minimalistlikke duette taustas, tuttava delay-efektist pakatava kõlaga. Kuid Band of Horses on oma saundis rohkem täis mängitud ja palju konkreetsem nii arranžeeringulise kui ka kõlalise poole pealt, mis on ilmselt taganud neile ka suurema müügiedu kui oli seda Carissa's Wierd'il.
Kahju on ainult, et ka antud plaadi neli parimat lugu on albumi neli esimest lugu. Albumi teine pool ei ole halb, kuid võrreldes esimesega vajub justkui ära. Tundub, et sellest nelja parima loo albumi etteotsa toppimisest on trend saanud. Jah, ma saan aru, et konkurents on tihenenud muusikaäris, see on vajalik müügi huvides jne. Aga keegi võiks siiski natuke erineda.
Üllatusena teeb "Everything all the Time'i" viimastes lugudes häält ka Mat Brooke. Laulab oma maheda, justkui sosistava häälega tuttavast parempoolsest kõrvaklapist. Ja üllatavalt sobib ka Bridwell'i vokaaliga samuti nagu sobis Jenn Ghetto'ga. Siinkohal on hea, et pole mängitud "tuttavlikkuse" peale ja neid lugusid esimeste sekka paigutatud, sest tunnistagem siinkohal tõsiasja, et Brooke'i hääl ja selle kasutusviis on ikka vägagi reetlikult ainulaadne.
Kokkuvõtteks võin öelda, et Band of Horses'i esikalbum on päris tugev saavutus, mis sest, et albumi parima loo "Wicked Gil" algus meenutab vägagi Interpol'i. Kui punkte peaks mingil põhjusel andma siis:
7/10
P.S. Mat Brooke lahkus bändist paar kuud peale käesoleva albumi ilmumist. Kuuldavasti said tema kõrvalprojektid niipalju edukaks, et tal ei jätkunud enam Band of Horses'i jaoks aega. Kahju, sest tegemist on omapära omava bändiga.
Ma olin veidike pelglik asudes plaati kuulama. Põhjus? Geniaalse bändi endistel liikmetel on raske luua uue bändi raames muusikat, mille puhul kuulaja (mina!) ei hakkaks otsima sarnasusi eelmise bändiga ega pettuks, sest leiab, et uus bänd kõlab tahes-tahtmata eelmise bändi haleda varjuna (edukas näide vastupidisest on vana hea Joy Division -> New Order muundumine).
Ülimalt positiivne oli aga minu üllatus, kui panin plaadi mängima. Teadmata, et bändis teevad kaasa Brooke ja Bridwell, poleks ma eales osanud bändi iseseisvalt seostada Carissa's Wierd'iga. Väga paljuski tingib selle osade ümbermängimine. Nimelt siirdus Brooke, kes Carissa's Wierd'is laulis ja kitarri mängis, uues bändis pelgalt kitarrile ja Bridwellist, kes Carissa's Wierd'is mängis kitarri, sai uues bändis laulja-kitarrist.
Stiililiselt võiks Band of Horses'i paigutada indie-rock'i alla, kergemate kantrimõjutustega (nii kõlab ühes loos ka näiteks bandžo). Bändi kõige iseloomulikum joon ongi Bridwell'i vokaal. Justkui hõikumine. Ja tämber, mida paljud ilmselt ei seediks. Minu jaoks teeb see selle muusika jällegi köitvaks ja ilmselt ka paljude teiste jaoks, kellele kerge häirivus muidu perfektselt seatud muusikas on pigem positiivne joon. Kuivõrd mõlemad kitarristid on Carissa's Wierd'is mänginud, on kohati tunda ka sellele bändile iseloomulikke kahe kitarri minimalistlikke duette taustas, tuttava delay-efektist pakatava kõlaga. Kuid Band of Horses on oma saundis rohkem täis mängitud ja palju konkreetsem nii arranžeeringulise kui ka kõlalise poole pealt, mis on ilmselt taganud neile ka suurema müügiedu kui oli seda Carissa's Wierd'il.
Kahju on ainult, et ka antud plaadi neli parimat lugu on albumi neli esimest lugu. Albumi teine pool ei ole halb, kuid võrreldes esimesega vajub justkui ära. Tundub, et sellest nelja parima loo albumi etteotsa toppimisest on trend saanud. Jah, ma saan aru, et konkurents on tihenenud muusikaäris, see on vajalik müügi huvides jne. Aga keegi võiks siiski natuke erineda.
Üllatusena teeb "Everything all the Time'i" viimastes lugudes häält ka Mat Brooke. Laulab oma maheda, justkui sosistava häälega tuttavast parempoolsest kõrvaklapist. Ja üllatavalt sobib ka Bridwell'i vokaaliga samuti nagu sobis Jenn Ghetto'ga. Siinkohal on hea, et pole mängitud "tuttavlikkuse" peale ja neid lugusid esimeste sekka paigutatud, sest tunnistagem siinkohal tõsiasja, et Brooke'i hääl ja selle kasutusviis on ikka vägagi reetlikult ainulaadne.
Kokkuvõtteks võin öelda, et Band of Horses'i esikalbum on päris tugev saavutus, mis sest, et albumi parima loo "Wicked Gil" algus meenutab vägagi Interpol'i. Kui punkte peaks mingil põhjusel andma siis:
7/10
P.S. Mat Brooke lahkus bändist paar kuud peale käesoleva albumi ilmumist. Kuuldavasti said tema kõrvalprojektid niipalju edukaks, et tal ei jätkunud enam Band of Horses'i jaoks aega. Kahju, sest tegemist on omapära omava bändiga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar