On küll aega möödunud juba, kuid kuna lubasin Ans. Anduri teise "päris" albumi "Topletvikerkaar" Tallinna plaadipresentatsioonist Von Krahli teatri baaris kokkuvõtte kirjutada, siis pean oma lubaduse ka täitma.
Jõudsime Von Krahli poole kümne paiku. Ees ootas suhteliselt muljetavaldav garderoobijärjekord kuna:
1. kontserdile pressis väljast meeletult inimesi;
2. üleval korrusel lõppes just mingi üritus;
3. lahkusid baarikülastajad, kes ei soovinud kontserdile jääda.
Peale head defitsiidi-aja nostalgiat õnnestus lõpuks oma üleriided garderoobi panna ja siseneda kontsertsaali. Saalis tervitas meid veelgi imposantsem inimestehulk. Õnneks ootas ees hea sõber, Allan, kes oli meile kenasti lauas kohta hoidnud. Ehkki ma ei ole just kõige aneemilisem inimene, tundus mõistliku mõttena jääda sinna kogu õhtuks.
Aga nüüd siis kõige tähtsama, nimelt kontserdi enda juurde. Ans. Andur astus lavale oma tuntud kvaliteedis. Hea kokkumäng, staatiline lavaolek, üksikud humoorikad kommentaarid.
Inimlikku momenti lisasid üks uuesti alustatud lugu, paar väga atonaalset kahehäälset laulumomenti ja asjaolu, et vähemalt selles kohas, kust mina Andurite esinemist nautisin, ei tuntud mõistet "keskmised sagedused", mis muutis kitarripartiid võrdlemisi arusaamatuks. Aga kontsert oli hea, kahju, et ei mängitud "Hyüdrot", mis esinemistel on alati üks tipphetki minu jaoks. Samas muidugi on see tulnud esitusele juba niivõrd mitmel eelneval kontserdil, et ehk oligi aeg varem "elavas helis" kõlamata lugudele ruumi teha.
Pia Fraus - noh, oli nagu Pia Fraus ikka. Hea, kvaliteetne. Rohkem justkui ei oskakski midagi öelda, sest kasutasin Pia Frausi esinemisaega puhkamiseks, kuna ees ootas...
Ulrich Schnauss! Algul arvasin, et Ulrich Schnauss ei ole just päris see asi, mida kuulata tuubil täis ja selleks ajaks juba suhteliselt ebakainete kontserdikülastajate valju omavahelise vestlusega
(siinkohal võiks kasutada mõne indiviidi puhul ka sõna "lämisemisega") täidetud Von Krahlis, kuna tegemist on võrdlemisi minimalistliku ja kihilise õrna elektroonilise muusikaga. Kuid niipea, kui härra Schnauss lavale astus, sain aru, et mu pelglikkus oli asjatu olnud. Saali sigines mõnekümne sekundi jooksul vaikus! Õhus oli tunda austust, kuivõrd päris nii kõva nime ei mäletagi väga Von Krahlis baari osas esinenud olevat viimasel ajal.
Järgmine üllatus tabas mind kontserdi enese jooksul, kuna Schnaussi muusika, mis plaatidelt on alati jätnud õrna ja armsa mulje, kõlas lives tohutult võimsana! Kuivõrd herr istus terve kontserdi vältel, lastes laptop'ist põhjasid ja mängides ise neile klahvidega peale, olid väga heaks lisaks lava kohale ekraanile projitseeritud visualisatsioonid, mis sulandusid muusikaga ideaalselt ja võimendasid suurepärast elamust veelgi. Super, ei kahetse, et läksin kuulama.
Võiks öelda, et ebameeldiv oli ainsana vast asjaolu, et üritusel oli liiga palju rahvast enese mugavalt tundmiseks. Samuti jäi esinemisjärjekord arusaamatuks, sest tegemist oli siiski ju Ans. Anduri plaadiesitlusega, nende esimesena esinemine jättis aga pigem mulje, et tegemist oleks justkui soojendusbändiga.
Aga üldiselt oli üritus hea nagu ikka. Plaadi ostsin ka, sellega sai kaasa toreda märgi, mille kohe endale rinda pistsin. Plaadist enesest lähemalt aga ilmselt juba minu järgmises postituses .
Mõlema kasutatud foto autor: Aron Urb
Jõudsime Von Krahli poole kümne paiku. Ees ootas suhteliselt muljetavaldav garderoobijärjekord kuna:
1. kontserdile pressis väljast meeletult inimesi;
2. üleval korrusel lõppes just mingi üritus;
3. lahkusid baarikülastajad, kes ei soovinud kontserdile jääda.
Peale head defitsiidi-aja nostalgiat õnnestus lõpuks oma üleriided garderoobi panna ja siseneda kontsertsaali. Saalis tervitas meid veelgi imposantsem inimestehulk. Õnneks ootas ees hea sõber, Allan, kes oli meile kenasti lauas kohta hoidnud. Ehkki ma ei ole just kõige aneemilisem inimene, tundus mõistliku mõttena jääda sinna kogu õhtuks.
Aga nüüd siis kõige tähtsama, nimelt kontserdi enda juurde. Ans. Andur astus lavale oma tuntud kvaliteedis. Hea kokkumäng, staatiline lavaolek, üksikud humoorikad kommentaarid.
Inimlikku momenti lisasid üks uuesti alustatud lugu, paar väga atonaalset kahehäälset laulumomenti ja asjaolu, et vähemalt selles kohas, kust mina Andurite esinemist nautisin, ei tuntud mõistet "keskmised sagedused", mis muutis kitarripartiid võrdlemisi arusaamatuks. Aga kontsert oli hea, kahju, et ei mängitud "Hyüdrot", mis esinemistel on alati üks tipphetki minu jaoks. Samas muidugi on see tulnud esitusele juba niivõrd mitmel eelneval kontserdil, et ehk oligi aeg varem "elavas helis" kõlamata lugudele ruumi teha.Pia Fraus - noh, oli nagu Pia Fraus ikka. Hea, kvaliteetne. Rohkem justkui ei oskakski midagi öelda, sest kasutasin Pia Frausi esinemisaega puhkamiseks, kuna ees ootas...
Ulrich Schnauss! Algul arvasin, et Ulrich Schnauss ei ole just päris see asi, mida kuulata tuubil täis ja selleks ajaks juba suhteliselt ebakainete kontserdikülastajate valju omavahelise vestlusega
(siinkohal võiks kasutada mõne indiviidi puhul ka sõna "lämisemisega") täidetud Von Krahlis, kuna tegemist on võrdlemisi minimalistliku ja kihilise õrna elektroonilise muusikaga. Kuid niipea, kui härra Schnauss lavale astus, sain aru, et mu pelglikkus oli asjatu olnud. Saali sigines mõnekümne sekundi jooksul vaikus! Õhus oli tunda austust, kuivõrd päris nii kõva nime ei mäletagi väga Von Krahlis baari osas esinenud olevat viimasel ajal.Järgmine üllatus tabas mind kontserdi enese jooksul, kuna Schnaussi muusika, mis plaatidelt on alati jätnud õrna ja armsa mulje, kõlas lives tohutult võimsana! Kuivõrd herr istus terve kontserdi vältel, lastes laptop'ist põhjasid ja mängides ise neile klahvidega peale, olid väga heaks lisaks lava kohale ekraanile projitseeritud visualisatsioonid, mis sulandusid muusikaga ideaalselt ja võimendasid suurepärast elamust veelgi. Super, ei kahetse, et läksin kuulama.
Võiks öelda, et ebameeldiv oli ainsana vast asjaolu, et üritusel oli liiga palju rahvast enese mugavalt tundmiseks. Samuti jäi esinemisjärjekord arusaamatuks, sest tegemist oli siiski ju Ans. Anduri plaadiesitlusega, nende esimesena esinemine jättis aga pigem mulje, et tegemist oleks justkui soojendusbändiga.
Aga üldiselt oli üritus hea nagu ikka. Plaadi ostsin ka, sellega sai kaasa toreda märgi, mille kohe endale rinda pistsin. Plaadist enesest lähemalt aga ilmselt juba minu järgmises postituses .
Mõlema kasutatud foto autor: Aron Urb
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar