Too kitarririff, mis eilsel kontserdil kaduma läks minu jaoks. Tegemist siis Galaktlan Grupi töötlusega Galaktlani loost "Kindralmidi". Vaimustav! Kui soovite, võite veel dokumentaali ka natuke vaadata, mis antud YouTube'i klipi lõpus on.
30. jaanuar 2007
Ratatat 28. jaanuaril EKA-s
Foto: Evert PalmetsKäisin kuulamas New York'i indietronica-duo Ratatat maailmatuuri teist kontserti Eesti Kunstiakadeemias. Support'idena lõid kaasa meie omad elctronica-proge-jazz-bändid Galaktlan Grupp ja Luarvik Luarvik.
Esmane mulje üritusest moodustus valgete seinte ja kõrge laega pooltühja Eesti Kunstiakadeemia saali põhjal, mille teises otsas paistis madal lava. Rüperaalist mängis mahedalt muusika ja ma suutnud maha suruda tunnet justkui oleksin sattunud koolidiskole. Poisid-tüdrukud istusid toolidel kas saali äärtel või koridoris. Nurgas paistis ajutine puhvet, mille ümber käis tihe sagimine. Suitsetati justkui salaja välisukse ees külma käes. Enne, kui jõudsin mõelda, et peaks poest ühe peedi (vt. ka: piirituse baasil toodetud vein; maksakas) tooma nostalgia mõttes, alustas õnneks Galaktlan Grupp...
Galaktlan Grupi näol on tegemist Eesti elektroonilise muusika skene ühe kõvema nime, Galaktlani, ümber moodustunud live-bändiga, mis vaimustas mind eelmisel korral Bad Apples'i plaadiesitluskontserdil detsembris. Galaktlani looming avaneb just sellises arranžeeringus mulle kõige paremini, kuivõrd Galaktlani soolomuusika on minu haaramiseks jäänud alati liialt ambient-elektrooniliseks. Live-pillide jaoks on lood konkretiseeritud, bändiliikmed piisavalt friigid, et mõjuda laval karismaatilistena. Kahjuks oli antud kontserdil üldheli Galaktlan Grupi esinemise ajal nii paigast ära, et kõlaritest kostus üpriski ühtlast muda. "Kindralmidi" geniaalne kitarririff, mida olin terve päeva juba jõudnud oodata, jäi minu jaoks sellel kontserdil süntesaatorihelide sisse kadunuks. Bändis polnud seda sära, mis eelmisel korral.
Õhtu teine külalisbänd, Luarvik Luarvik, on juba vana tegija. Kahjuks on nende muusika minu maitsest aegade jooksul aina enam eemale triivinud. Eriliselt väsitav on minu jaoks bändi rütmika kokkusobimatus harmoonilise ja meloodilise poolega (punk tegelikult ei ole nii lahe, peale selle ammendas end vist võrdlemisi kiirelt juba esimese laine ajal). Seetõttu kuulasin alguse ära ja läksin teiste koolilastega õue suitsetama. Luarvik Luarvik esitas kahtlemata õhtu pikima set'i, mis oli ilmselt viga, kuna paljud, kes Luarvikute esimesi lugusid olid huviga kuulanud, väsisid kontserdi lõpuks lihtsalt ära.
Galaktlan Grupi näol on tegemist Eesti elektroonilise muusika skene ühe kõvema nime, Galaktlani, ümber moodustunud live-bändiga, mis vaimustas mind eelmisel korral Bad Apples'i plaadiesitluskontserdil detsembris. Galaktlani looming avaneb just sellises arranžeeringus mulle kõige paremini, kuivõrd Galaktlani soolomuusika on minu haaramiseks jäänud alati liialt ambient-elektrooniliseks. Live-pillide jaoks on lood konkretiseeritud, bändiliikmed piisavalt friigid, et mõjuda laval karismaatilistena. Kahjuks oli antud kontserdil üldheli Galaktlan Grupi esinemise ajal nii paigast ära, et kõlaritest kostus üpriski ühtlast muda. "Kindralmidi" geniaalne kitarririff, mida olin terve päeva juba jõudnud oodata, jäi minu jaoks sellel kontserdil süntesaatorihelide sisse kadunuks. Bändis polnud seda sära, mis eelmisel korral.
Õhtu teine külalisbänd, Luarvik Luarvik, on juba vana tegija. Kahjuks on nende muusika minu maitsest aegade jooksul aina enam eemale triivinud. Eriliselt väsitav on minu jaoks bändi rütmika kokkusobimatus harmoonilise ja meloodilise poolega (punk tegelikult ei ole nii lahe, peale selle ammendas end vist võrdlemisi kiirelt juba esimese laine ajal). Seetõttu kuulasin alguse ära ja läksin teiste koolilastega õue suitsetama. Luarvik Luarvik esitas kahtlemata õhtu pikima set'i, mis oli ilmselt viga, kuna paljud, kes Luarvikute esimesi lugusid olid huviga kuulanud, väsisid kontserdi lõpuks lihtsalt ära.
Just, kui hakkasin mõtlema, et kas oli ikka tark esmaspäeva õhtul nüüd välja tulla (eriti veel, et mind tabas migreenihoog), astus lavale õhtu peaesineja, Ratatat. Kahtlused hajusid, kuna Ratatat'i puhul on tegemist väga "päris" bändiga. Massiivsed saundid, energiline lava-show. Basskitarr oli selline monster, et pani vibreerima kogu ruumi. Kaks meest täitsid lava täielikult, publik oli peos juba enne avaloo lõppu. Duo muusika on oma ülesehituselt võrdlemisi lihtne, kuid tõmbab rahva käima. Lihtsamalt öeldes - bändis on kick'i!
Isiklikult mind hakkas asi muidugi veidike häirima, kuna rütmid, käigud ja biidid sarnanesid liialt teineteisele. Samuti mõtlesin, et koht oli liialt vale selle bändi jaoks. Pigem oleks sobinud mõni klubi või kasvõi Von Krahl, kus muusika mõningane monotoonsus oleks pigem kasuks tulnud. Üldkokkuvõttes tuleb siiski tunnistada, et Ratatat on märkimisväärne bänd ja mul on hea meel, et Eestis on hakatud aina enam ja enam korraldama välismaal võrdlemisi tuntud alternatiivsete pop-bändide kontserte. Kindlalt ei kahetse, et käisin.
Isiklikult mind hakkas asi muidugi veidike häirima, kuna rütmid, käigud ja biidid sarnanesid liialt teineteisele. Samuti mõtlesin, et koht oli liialt vale selle bändi jaoks. Pigem oleks sobinud mõni klubi või kasvõi Von Krahl, kus muusika mõningane monotoonsus oleks pigem kasuks tulnud. Üldkokkuvõttes tuleb siiski tunnistada, et Ratatat on märkimisväärne bänd ja mul on hea meel, et Eestis on hakatud aina enam ja enam korraldama välismaal võrdlemisi tuntud alternatiivsete pop-bändide kontserte. Kindlalt ei kahetse, et käisin.
23. jaanuar 2007
Kent - "VinterNoll2"
Kent'i üks kõige imelikumaid reliise läbi aegade. "Vapen & Ammunition'i" pealt välja lastud singliga "FF" tuli kaasa teine A-pool "VinterNoll2", millele tehti ka video ning mida ei ole mitte kusagil mujal plaatidel. Oleks võinud vabalt olla ka "Vapen & Ammunition'i" parim lugu. Ilus.
22. jaanuar 2007
Kent'ist lahkus Harri Mänty
Sattusin lugema oma vana lemmiku, Rootsi pop-rock-legendi Kent, kodulehekülge. Leidsin eest järgmise nukra pressiteate:
I dag meddelade Kents manager Martin Roos att Harri Mänty har lämnat Kent.
I dag meddelade Kents manager Martin Roos att Harri Mänty har lämnat Kent.
"Sen en tid tillbaka har Harri känt att motivationen inte funnits där och under planeringen inför den nya plattan tog han beslutet att lämna bandet. Vi är fortfarande vänner."
Niisiis lahkus bändist paar nädalat tagasi kitarrist Harri Mänty (pildil parempoolseim). Põhjuseks tõi ta motivatsioonipuuduse. Tegemist on esimese koosseisuvahetusega Kent'is peale 1996. aastat, mil Harri Mänty võeti ametlikult kitarril asendama Martin Roos'i, Kent'i praegust manageri, kes Harri lahkumisest nüüd teatas.
Kent on muuhulgas Rootsi kõige populaarsem bänd, nende üle-eelmist albumit "Vapen & Ammunition" (tõlkes "Relvad ja laskemoon") müüdi pelgalt Skandinaavias 500 000. Meie kõige populaarsem bänd on teadagi mis. Kas märkate vahet? Paneb veidi mõtlema?
PS. Häid uudiseid ka! Kent'i seitsmes stuudio-album ilmub käesoleva aasta sügisel!
Kent on muuhulgas Rootsi kõige populaarsem bänd, nende üle-eelmist albumit "Vapen & Ammunition" (tõlkes "Relvad ja laskemoon") müüdi pelgalt Skandinaavias 500 000. Meie kõige populaarsem bänd on teadagi mis. Kas märkate vahet? Paneb veidi mõtlema?
PS. Häid uudiseid ka! Kent'i seitsmes stuudio-album ilmub käesoleva aasta sügisel!
19. jaanuar 2007
17. jaanuar 2007
Ans. Andur - "Topeltvikerkaar"
Seksound, 2007
Ans. Anduri teine "päris" plaat (varasemalt on välja antud ka kolm veebialbumit). Proovin antud üllitise analüüsis mitte liigselt sisse tuua võrdlust eelmise "mõõdikute" albumiga "Tuled peale", mis on minu üks kõige lemmikumaid Eestis välja antud plaate läbi aegade (ühtlasi hoian ma teda senini plaadiriiulis kile sees). Seda põhjusel, et iga heliteost tuleks siiski vaadelda eraldi. Tervikuna.
Mulle meeldivad küll pikad sissejuhatused, kuid nüüd siiski andurlike helide maailma. Arusaadavalt on plaadi esimeseks looks paigutatud šedööver, mis kannab pealkirja "Idiootide kateeder". On ju tegemist esimese singliga antud laserkettalt. Sellest hittide plaadi etteotsa paigutamise reeglist ei pääse ka tõsised indie-hundid. Noh, kuidas nüüd seda ilusalt öelda... Konkurentsitult albumi kõige nõrgem lugu. Esimesel korral kui lugu kuulsin, seostus see napakas falsett kohe Orelipoisiga (huvitava triviana teadmiseks, et antud loos teeb kaasa Jaan Pehk küll, kuid tema roll piirdub siiski käteplaksutamisega). Ja ma vist olen ainuke, kellele refrääni lõpus kostuv "oo-oo-oo-oo-oo-oo" kõlab peaaegu samaselt Tanel Padar & The Sun'i nimelise väikelinnaansambli loo "Tüdrukune" refräänilõpu laulumeloodiaga. Sellest hoolimata on see mu lemmikkoht antud loos, sest katkeb hetkekski kahehäälne falsett, mis kuigi kõrvu ei paita. Ometigi paistab see olevat nii mõnegi lemmiklugu ja ilmselt soovi korral avaks antud singel Ans. Andurile ukse ka mainstream'i maailma.
Räägiks siis plaadi negatiivseimast joonest esmajärjekorras. Tohutult häirivad liigsed teiste Eesti alternatiiv-act'tide mõjud antud albumil. Plaadi teine lugu "Parklate linn" algab ilmeksimatult äratuntava Shelton San'iliku bassirifiga, vaheldub Pia Fraus'iliku trummirütmiga refräänides ning lõpeb taaskord Shelton San'ilikku kitarridemürasse. Kolmas lugu "Fuji" on aga sedavõrd Pia Fraus'iliku rütmikaga, et mul tõmbus silm kergelt ruuduliseks juba seda lugu esimest korda lives kuuldes. Loos "Tallinn" on vokaalid ja meloodia jällegi justkui mõnest standard-Pia Fraus'i loost. "Pidu võõraste inseneridega" kõlab ja tundub kontseptsiooni poolest justkui Vaiko Eplik ja Eliit. Albumi kaheksandas träkis "Õhk" on võimalik aimata Tartu Popi ja Roki Instituudi sarnast meloodiatunnetust.
Ans. Anduri puhul võlus mind eelkõige alati nende värskus. Aja jooksul on aga värskus hakanud ruumi andma mõjutustele. Veidike provintsilikuna tundub, et need laenud on teistelt Eesti bändidelt. Kui ma sooviksin õelutseda, siis ütleksin, et Andurite teist üllitist iseloomustab vast kõige paremini plaadi kümnes lugu "Audiovaras", aga ma ei tee seda sest...
Mida rohkem Ans. Anduri "Topeltvikerkaar't" kuulata, seda briljantsem see tundub! Üks mu sõpradest viskas kunagi õhku mõtte, et "Ans. Andur on Eesti The Beatles". Algul tundus mõte veidike mööda olevat, kuid mida rohkem asja üle arutlesin, seda rohkem iva idees näis. Peamiselt sellel põhjusel, et Ans. Anduril on Eestis üks parimaid pop-meloodia tunnetusi ja songwriting'uid. Nii ka antud plaadi puhul. Kui minu jaoks kohmakana tunduv avalugu "Idiootide kateeder" välja arvata, on kõik eelnevalt loetletud mõjutusterohked laulud täiesti säravad pop-teosed. Ja mõjutusi niivõrd mitte evivad träkid on ju peaaegu puhas kuld.
Plaadi lemmiklooks on saanud hetkel "Plaane pole", mis on kahtlemata albumi kõige siiramalt kõlav laul. Antud raja trumme kuulates ei suutnud ma tagasi hoida kommentaari: "See on ju nagu päris!" Nii loomulikku üleminekut salmilt refräänile pole just tihti Eesti bändide lugudes ette tulnud. Plaadi kõrghetkeks on loomulikult ka "Alt kummiga", millest ilmselt saab teatavas ringkonnas kultuslaul. Eredaid hetki on plaadil palju. Kahju ainult, et "Hyüdro" nii märkamatuks jääb. Laulu esmakuulajale ehk ei jääks, kuid kõik, kes on lugu elavas esituses kuulnud, saavad aru, et sisse on mängitud nimetatud laul peaaegu üks-ühele live-arranžeeringus. Seetõttu ka kõige muu poolest geniaalne lugu ei üllata ja kuna ei üllata, jääb ta varju. Lihtne.
Kiita tuleks veel ka plaadi sõnalist materjali. Tundub, et on julgetud ka siiras olla, mis on hea, sest liiga paljud Eesti bändid seda teha ei söanda. Kindlam on ju asi alati naljaks pöörata. "Hyüdro" on kahtlemata albumi tipphetk teksti poolest. Tugevad on ka "Plaane pole" ja "Alt kummiga". Samuti tuleb kiita albumi saundi. Ületab "Tuled peale" täielikult. Palju loomulikum, tasakaalukam ja ka sobivam. Rohkem on katsetamist nii üldise kõla kui ka süntesaatori(te)ga.
Tore on veel, et plaadi väljaandja, Seksound, on seekord panustanud rohkem ka plaadiümbrisele. Kujundus on ilus, armas, album-sleeve täiesti respektaablit mõõtu. Plaadiga tuleb toreda mõttena kaasa ka veel värvipliiats. Hea vaheldus nendele ühe vahelehega värvilise põhjaga jewel-case'idele, millistena vahepealsed Seksoundi reliisid ilmusid (siinkohal mitte minust valesti aru saada, need nägid väga stiilsed välja, aga plaati ise väljaandnuna lõi mul silme ees alati neid lähemalt uurides põlema silt "kokkuhoid", nii heal muusikal peaks aga pakend alati muusika enda tasemele vastav olema).
Ühe miinusena tooksin veel välja, et ehkki lood eraldi on antud plaadil briljantsed, ei moodusta nad albumina sama head tervikut kui oli "Tuled peale". Kui ühendada eelmise albumi terviklikkus ja uue albumi katsetuslikkus, võiks Andurite kolmanda plaadi näol olla tegemist ilmselt millegi seninägematuga Eesti muusikas.
8/10
Mulle meeldivad küll pikad sissejuhatused, kuid nüüd siiski andurlike helide maailma. Arusaadavalt on plaadi esimeseks looks paigutatud šedööver, mis kannab pealkirja "Idiootide kateeder". On ju tegemist esimese singliga antud laserkettalt. Sellest hittide plaadi etteotsa paigutamise reeglist ei pääse ka tõsised indie-hundid. Noh, kuidas nüüd seda ilusalt öelda... Konkurentsitult albumi kõige nõrgem lugu. Esimesel korral kui lugu kuulsin, seostus see napakas falsett kohe Orelipoisiga (huvitava triviana teadmiseks, et antud loos teeb kaasa Jaan Pehk küll, kuid tema roll piirdub siiski käteplaksutamisega). Ja ma vist olen ainuke, kellele refrääni lõpus kostuv "oo-oo-oo-oo-oo-oo" kõlab peaaegu samaselt Tanel Padar & The Sun'i nimelise väikelinnaansambli loo "Tüdrukune" refräänilõpu laulumeloodiaga. Sellest hoolimata on see mu lemmikkoht antud loos, sest katkeb hetkekski kahehäälne falsett, mis kuigi kõrvu ei paita. Ometigi paistab see olevat nii mõnegi lemmiklugu ja ilmselt soovi korral avaks antud singel Ans. Andurile ukse ka mainstream'i maailma.
Räägiks siis plaadi negatiivseimast joonest esmajärjekorras. Tohutult häirivad liigsed teiste Eesti alternatiiv-act'tide mõjud antud albumil. Plaadi teine lugu "Parklate linn" algab ilmeksimatult äratuntava Shelton San'iliku bassirifiga, vaheldub Pia Fraus'iliku trummirütmiga refräänides ning lõpeb taaskord Shelton San'ilikku kitarridemürasse. Kolmas lugu "Fuji" on aga sedavõrd Pia Fraus'iliku rütmikaga, et mul tõmbus silm kergelt ruuduliseks juba seda lugu esimest korda lives kuuldes. Loos "Tallinn" on vokaalid ja meloodia jällegi justkui mõnest standard-Pia Fraus'i loost. "Pidu võõraste inseneridega" kõlab ja tundub kontseptsiooni poolest justkui Vaiko Eplik ja Eliit. Albumi kaheksandas träkis "Õhk" on võimalik aimata Tartu Popi ja Roki Instituudi sarnast meloodiatunnetust.
Ans. Anduri puhul võlus mind eelkõige alati nende värskus. Aja jooksul on aga värskus hakanud ruumi andma mõjutustele. Veidike provintsilikuna tundub, et need laenud on teistelt Eesti bändidelt. Kui ma sooviksin õelutseda, siis ütleksin, et Andurite teist üllitist iseloomustab vast kõige paremini plaadi kümnes lugu "Audiovaras", aga ma ei tee seda sest...
Mida rohkem Ans. Anduri "Topeltvikerkaar't" kuulata, seda briljantsem see tundub! Üks mu sõpradest viskas kunagi õhku mõtte, et "Ans. Andur on Eesti The Beatles". Algul tundus mõte veidike mööda olevat, kuid mida rohkem asja üle arutlesin, seda rohkem iva idees näis. Peamiselt sellel põhjusel, et Ans. Anduril on Eestis üks parimaid pop-meloodia tunnetusi ja songwriting'uid. Nii ka antud plaadi puhul. Kui minu jaoks kohmakana tunduv avalugu "Idiootide kateeder" välja arvata, on kõik eelnevalt loetletud mõjutusterohked laulud täiesti säravad pop-teosed. Ja mõjutusi niivõrd mitte evivad träkid on ju peaaegu puhas kuld.
Plaadi lemmiklooks on saanud hetkel "Plaane pole", mis on kahtlemata albumi kõige siiramalt kõlav laul. Antud raja trumme kuulates ei suutnud ma tagasi hoida kommentaari: "See on ju nagu päris!" Nii loomulikku üleminekut salmilt refräänile pole just tihti Eesti bändide lugudes ette tulnud. Plaadi kõrghetkeks on loomulikult ka "Alt kummiga", millest ilmselt saab teatavas ringkonnas kultuslaul. Eredaid hetki on plaadil palju. Kahju ainult, et "Hyüdro" nii märkamatuks jääb. Laulu esmakuulajale ehk ei jääks, kuid kõik, kes on lugu elavas esituses kuulnud, saavad aru, et sisse on mängitud nimetatud laul peaaegu üks-ühele live-arranžeeringus. Seetõttu ka kõige muu poolest geniaalne lugu ei üllata ja kuna ei üllata, jääb ta varju. Lihtne.
Kiita tuleks veel ka plaadi sõnalist materjali. Tundub, et on julgetud ka siiras olla, mis on hea, sest liiga paljud Eesti bändid seda teha ei söanda. Kindlam on ju asi alati naljaks pöörata. "Hyüdro" on kahtlemata albumi tipphetk teksti poolest. Tugevad on ka "Plaane pole" ja "Alt kummiga". Samuti tuleb kiita albumi saundi. Ületab "Tuled peale" täielikult. Palju loomulikum, tasakaalukam ja ka sobivam. Rohkem on katsetamist nii üldise kõla kui ka süntesaatori(te)ga.
Tore on veel, et plaadi väljaandja, Seksound, on seekord panustanud rohkem ka plaadiümbrisele. Kujundus on ilus, armas, album-sleeve täiesti respektaablit mõõtu. Plaadiga tuleb toreda mõttena kaasa ka veel värvipliiats. Hea vaheldus nendele ühe vahelehega värvilise põhjaga jewel-case'idele, millistena vahepealsed Seksoundi reliisid ilmusid (siinkohal mitte minust valesti aru saada, need nägid väga stiilsed välja, aga plaati ise väljaandnuna lõi mul silme ees alati neid lähemalt uurides põlema silt "kokkuhoid", nii heal muusikal peaks aga pakend alati muusika enda tasemele vastav olema).
Ühe miinusena tooksin veel välja, et ehkki lood eraldi on antud plaadil briljantsed, ei moodusta nad albumina sama head tervikut kui oli "Tuled peale". Kui ühendada eelmise albumi terviklikkus ja uue albumi katsetuslikkus, võiks Andurite kolmanda plaadi näol olla tegemist ilmselt millegi seninägematuga Eesti muusikas.
8/10
16. jaanuar 2007
Ans. Anduri plaadipresentatsiooni kokkuvõte
On küll aega möödunud juba, kuid kuna lubasin Ans. Anduri teise "päris" albumi "Topletvikerkaar" Tallinna plaadipresentatsioonist Von Krahli teatri baaris kokkuvõtte kirjutada, siis pean oma lubaduse ka täitma.
Jõudsime Von Krahli poole kümne paiku. Ees ootas suhteliselt muljetavaldav garderoobijärjekord kuna:
1. kontserdile pressis väljast meeletult inimesi;
2. üleval korrusel lõppes just mingi üritus;
3. lahkusid baarikülastajad, kes ei soovinud kontserdile jääda.
Peale head defitsiidi-aja nostalgiat õnnestus lõpuks oma üleriided garderoobi panna ja siseneda kontsertsaali. Saalis tervitas meid veelgi imposantsem inimestehulk. Õnneks ootas ees hea sõber, Allan, kes oli meile kenasti lauas kohta hoidnud. Ehkki ma ei ole just kõige aneemilisem inimene, tundus mõistliku mõttena jääda sinna kogu õhtuks.
Aga nüüd siis kõige tähtsama, nimelt kontserdi enda juurde. Ans. Andur astus lavale oma tuntud kvaliteedis. Hea kokkumäng, staatiline lavaolek, üksikud humoorikad kommentaarid.
Inimlikku momenti lisasid üks uuesti alustatud lugu, paar väga atonaalset kahehäälset laulumomenti ja asjaolu, et vähemalt selles kohas, kust mina Andurite esinemist nautisin, ei tuntud mõistet "keskmised sagedused", mis muutis kitarripartiid võrdlemisi arusaamatuks. Aga kontsert oli hea, kahju, et ei mängitud "Hyüdrot", mis esinemistel on alati üks tipphetki minu jaoks. Samas muidugi on see tulnud esitusele juba niivõrd mitmel eelneval kontserdil, et ehk oligi aeg varem "elavas helis" kõlamata lugudele ruumi teha.
Pia Fraus - noh, oli nagu Pia Fraus ikka. Hea, kvaliteetne. Rohkem justkui ei oskakski midagi öelda, sest kasutasin Pia Frausi esinemisaega puhkamiseks, kuna ees ootas...
Ulrich Schnauss! Algul arvasin, et Ulrich Schnauss ei ole just päris see asi, mida kuulata tuubil täis ja selleks ajaks juba suhteliselt ebakainete kontserdikülastajate valju omavahelise vestlusega
(siinkohal võiks kasutada mõne indiviidi puhul ka sõna "lämisemisega") täidetud Von Krahlis, kuna tegemist on võrdlemisi minimalistliku ja kihilise õrna elektroonilise muusikaga. Kuid niipea, kui härra Schnauss lavale astus, sain aru, et mu pelglikkus oli asjatu olnud. Saali sigines mõnekümne sekundi jooksul vaikus! Õhus oli tunda austust, kuivõrd päris nii kõva nime ei mäletagi väga Von Krahlis baari osas esinenud olevat viimasel ajal.
Järgmine üllatus tabas mind kontserdi enese jooksul, kuna Schnaussi muusika, mis plaatidelt on alati jätnud õrna ja armsa mulje, kõlas lives tohutult võimsana! Kuivõrd herr istus terve kontserdi vältel, lastes laptop'ist põhjasid ja mängides ise neile klahvidega peale, olid väga heaks lisaks lava kohale ekraanile projitseeritud visualisatsioonid, mis sulandusid muusikaga ideaalselt ja võimendasid suurepärast elamust veelgi. Super, ei kahetse, et läksin kuulama.
Võiks öelda, et ebameeldiv oli ainsana vast asjaolu, et üritusel oli liiga palju rahvast enese mugavalt tundmiseks. Samuti jäi esinemisjärjekord arusaamatuks, sest tegemist oli siiski ju Ans. Anduri plaadiesitlusega, nende esimesena esinemine jättis aga pigem mulje, et tegemist oleks justkui soojendusbändiga.
Aga üldiselt oli üritus hea nagu ikka. Plaadi ostsin ka, sellega sai kaasa toreda märgi, mille kohe endale rinda pistsin. Plaadist enesest lähemalt aga ilmselt juba minu järgmises postituses .
Mõlema kasutatud foto autor: Aron Urb
Jõudsime Von Krahli poole kümne paiku. Ees ootas suhteliselt muljetavaldav garderoobijärjekord kuna:
1. kontserdile pressis väljast meeletult inimesi;
2. üleval korrusel lõppes just mingi üritus;
3. lahkusid baarikülastajad, kes ei soovinud kontserdile jääda.
Peale head defitsiidi-aja nostalgiat õnnestus lõpuks oma üleriided garderoobi panna ja siseneda kontsertsaali. Saalis tervitas meid veelgi imposantsem inimestehulk. Õnneks ootas ees hea sõber, Allan, kes oli meile kenasti lauas kohta hoidnud. Ehkki ma ei ole just kõige aneemilisem inimene, tundus mõistliku mõttena jääda sinna kogu õhtuks.
Aga nüüd siis kõige tähtsama, nimelt kontserdi enda juurde. Ans. Andur astus lavale oma tuntud kvaliteedis. Hea kokkumäng, staatiline lavaolek, üksikud humoorikad kommentaarid.
Inimlikku momenti lisasid üks uuesti alustatud lugu, paar väga atonaalset kahehäälset laulumomenti ja asjaolu, et vähemalt selles kohas, kust mina Andurite esinemist nautisin, ei tuntud mõistet "keskmised sagedused", mis muutis kitarripartiid võrdlemisi arusaamatuks. Aga kontsert oli hea, kahju, et ei mängitud "Hyüdrot", mis esinemistel on alati üks tipphetki minu jaoks. Samas muidugi on see tulnud esitusele juba niivõrd mitmel eelneval kontserdil, et ehk oligi aeg varem "elavas helis" kõlamata lugudele ruumi teha.Pia Fraus - noh, oli nagu Pia Fraus ikka. Hea, kvaliteetne. Rohkem justkui ei oskakski midagi öelda, sest kasutasin Pia Frausi esinemisaega puhkamiseks, kuna ees ootas...
Ulrich Schnauss! Algul arvasin, et Ulrich Schnauss ei ole just päris see asi, mida kuulata tuubil täis ja selleks ajaks juba suhteliselt ebakainete kontserdikülastajate valju omavahelise vestlusega
(siinkohal võiks kasutada mõne indiviidi puhul ka sõna "lämisemisega") täidetud Von Krahlis, kuna tegemist on võrdlemisi minimalistliku ja kihilise õrna elektroonilise muusikaga. Kuid niipea, kui härra Schnauss lavale astus, sain aru, et mu pelglikkus oli asjatu olnud. Saali sigines mõnekümne sekundi jooksul vaikus! Õhus oli tunda austust, kuivõrd päris nii kõva nime ei mäletagi väga Von Krahlis baari osas esinenud olevat viimasel ajal.Järgmine üllatus tabas mind kontserdi enese jooksul, kuna Schnaussi muusika, mis plaatidelt on alati jätnud õrna ja armsa mulje, kõlas lives tohutult võimsana! Kuivõrd herr istus terve kontserdi vältel, lastes laptop'ist põhjasid ja mängides ise neile klahvidega peale, olid väga heaks lisaks lava kohale ekraanile projitseeritud visualisatsioonid, mis sulandusid muusikaga ideaalselt ja võimendasid suurepärast elamust veelgi. Super, ei kahetse, et läksin kuulama.
Võiks öelda, et ebameeldiv oli ainsana vast asjaolu, et üritusel oli liiga palju rahvast enese mugavalt tundmiseks. Samuti jäi esinemisjärjekord arusaamatuks, sest tegemist oli siiski ju Ans. Anduri plaadiesitlusega, nende esimesena esinemine jättis aga pigem mulje, et tegemist oleks justkui soojendusbändiga.
Aga üldiselt oli üritus hea nagu ikka. Plaadi ostsin ka, sellega sai kaasa toreda märgi, mille kohe endale rinda pistsin. Plaadist enesest lähemalt aga ilmselt juba minu järgmises postituses .
Mõlema kasutatud foto autor: Aron Urb
9. jaanuar 2007
Ulrich Schanuss/Ans. Anduri plaadipresentatsioon
Niisiis presenteerib sel neljapäeval vanas heas tuttavas suitsuses Von Krahlis Ans. Andur oma teist albumit "Topeltvikerkaar". Andureid tulevad õnnitlema ilmselt vanim (?) senitegutsev Eesti indie-bänd Pia Fraus ja üllatus, üllatus - ei keegi muu kui Saksa elektroonilise muusika geenius herr Ulrich Schnauss isiklikult! Kavatsen kohale minna varakult, sest Von Krahl ei ole kummist, ehkki mõndade kogemuste põhjal võiks arvata teisiti.
Kindlasti tasuks kõigil, kes laupäeval Tartus on, vaadata klubis Rock & Roll ära Ans. Anduri plaadiesitluskontsert vol. 2. Kahjuks Ulrich Schnauss Emajõe Ateenat väisama ei tule, kuid lohutuseks mängib Tartu lo-fi geenius-bänd Honey Power. Honey Power sai eelmisel aastal hakkama ühe parima Eesti lo-fi reliisiga - albumiga "Macrosilly". Valdan siseinfot, et tegemist on esimese kontserdiga, kus oma lava-debüüdi selles bändis teeb uus trummar ja esitusele tuleb 3-4 uut lugu, mida albumilt ei leia. Paari olen kuulnud ka ja võin öelda, et need küündivad vabalt "Macrosilly" parimate lugude tasemele. Niisiis väärt kontsert!
Oodata on minupoolset kokkuvõtet Von Krahli üritusele ja ilmselt üpriski põhjalikku review'd Ans. Anduri teisele "päris"-albumile "Topeltvikerkaar" (mille kavatsen soetada justnimelt neljapäeval Von Krahlist).
8. jaanuar 2007
Band of Horses - "Everything all the Time"
Sub Pop, 2006
Band of Horses moodustati 2004. aastal Mat Brooke'i ja Ben Bridwell'i poolt. Märkimisväärne on, et mõlemad mehed lõid enne kaasa "maailma kõige kurvemas bändis" Carissa's Wierd'is, mis läks laiali 2003. aastal peale kultusalbumi "Songs About Leaving" väljaandmist (ja millest hilisemates postitustes tuleb veel kindlalt juttu). Eelpool nimetatud fakt tingis tegelikult ka minu huvi Band of Horses'i albumi-debüüdi "Everything all the Time" vastu.
Ma olin veidike pelglik asudes plaati kuulama. Põhjus? Geniaalse bändi endistel liikmetel on raske luua uue bändi raames muusikat, mille puhul kuulaja (mina!) ei hakkaks otsima sarnasusi eelmise bändiga ega pettuks, sest leiab, et uus bänd kõlab tahes-tahtmata eelmise bändi haleda varjuna (edukas näide vastupidisest on vana hea Joy Division -> New Order muundumine).
Ülimalt positiivne oli aga minu üllatus, kui panin plaadi mängima. Teadmata, et bändis teevad kaasa Brooke ja Bridwell, poleks ma eales osanud bändi iseseisvalt seostada Carissa's Wierd'iga. Väga paljuski tingib selle osade ümbermängimine. Nimelt siirdus Brooke, kes Carissa's Wierd'is laulis ja kitarri mängis, uues bändis pelgalt kitarrile ja Bridwellist, kes Carissa's Wierd'is mängis kitarri, sai uues bändis laulja-kitarrist.
Stiililiselt võiks Band of Horses'i paigutada indie-rock'i alla, kergemate kantrimõjutustega (nii kõlab ühes loos ka näiteks bandžo). Bändi kõige iseloomulikum joon ongi Bridwell'i vokaal. Justkui hõikumine. Ja tämber, mida paljud ilmselt ei seediks. Minu jaoks teeb see selle muusika jällegi köitvaks ja ilmselt ka paljude teiste jaoks, kellele kerge häirivus muidu perfektselt seatud muusikas on pigem positiivne joon. Kuivõrd mõlemad kitarristid on Carissa's Wierd'is mänginud, on kohati tunda ka sellele bändile iseloomulikke kahe kitarri minimalistlikke duette taustas, tuttava delay-efektist pakatava kõlaga. Kuid Band of Horses on oma saundis rohkem täis mängitud ja palju konkreetsem nii arranžeeringulise kui ka kõlalise poole pealt, mis on ilmselt taganud neile ka suurema müügiedu kui oli seda Carissa's Wierd'il.
Kahju on ainult, et ka antud plaadi neli parimat lugu on albumi neli esimest lugu. Albumi teine pool ei ole halb, kuid võrreldes esimesega vajub justkui ära. Tundub, et sellest nelja parima loo albumi etteotsa toppimisest on trend saanud. Jah, ma saan aru, et konkurents on tihenenud muusikaäris, see on vajalik müügi huvides jne. Aga keegi võiks siiski natuke erineda.
Üllatusena teeb "Everything all the Time'i" viimastes lugudes häält ka Mat Brooke. Laulab oma maheda, justkui sosistava häälega tuttavast parempoolsest kõrvaklapist. Ja üllatavalt sobib ka Bridwell'i vokaaliga samuti nagu sobis Jenn Ghetto'ga. Siinkohal on hea, et pole mängitud "tuttavlikkuse" peale ja neid lugusid esimeste sekka paigutatud, sest tunnistagem siinkohal tõsiasja, et Brooke'i hääl ja selle kasutusviis on ikka vägagi reetlikult ainulaadne.
Kokkuvõtteks võin öelda, et Band of Horses'i esikalbum on päris tugev saavutus, mis sest, et albumi parima loo "Wicked Gil" algus meenutab vägagi Interpol'i. Kui punkte peaks mingil põhjusel andma siis:
7/10
P.S. Mat Brooke lahkus bändist paar kuud peale käesoleva albumi ilmumist. Kuuldavasti said tema kõrvalprojektid niipalju edukaks, et tal ei jätkunud enam Band of Horses'i jaoks aega. Kahju, sest tegemist on omapära omava bändiga.
Ma olin veidike pelglik asudes plaati kuulama. Põhjus? Geniaalse bändi endistel liikmetel on raske luua uue bändi raames muusikat, mille puhul kuulaja (mina!) ei hakkaks otsima sarnasusi eelmise bändiga ega pettuks, sest leiab, et uus bänd kõlab tahes-tahtmata eelmise bändi haleda varjuna (edukas näide vastupidisest on vana hea Joy Division -> New Order muundumine).
Ülimalt positiivne oli aga minu üllatus, kui panin plaadi mängima. Teadmata, et bändis teevad kaasa Brooke ja Bridwell, poleks ma eales osanud bändi iseseisvalt seostada Carissa's Wierd'iga. Väga paljuski tingib selle osade ümbermängimine. Nimelt siirdus Brooke, kes Carissa's Wierd'is laulis ja kitarri mängis, uues bändis pelgalt kitarrile ja Bridwellist, kes Carissa's Wierd'is mängis kitarri, sai uues bändis laulja-kitarrist.
Stiililiselt võiks Band of Horses'i paigutada indie-rock'i alla, kergemate kantrimõjutustega (nii kõlab ühes loos ka näiteks bandžo). Bändi kõige iseloomulikum joon ongi Bridwell'i vokaal. Justkui hõikumine. Ja tämber, mida paljud ilmselt ei seediks. Minu jaoks teeb see selle muusika jällegi köitvaks ja ilmselt ka paljude teiste jaoks, kellele kerge häirivus muidu perfektselt seatud muusikas on pigem positiivne joon. Kuivõrd mõlemad kitarristid on Carissa's Wierd'is mänginud, on kohati tunda ka sellele bändile iseloomulikke kahe kitarri minimalistlikke duette taustas, tuttava delay-efektist pakatava kõlaga. Kuid Band of Horses on oma saundis rohkem täis mängitud ja palju konkreetsem nii arranžeeringulise kui ka kõlalise poole pealt, mis on ilmselt taganud neile ka suurema müügiedu kui oli seda Carissa's Wierd'il.
Kahju on ainult, et ka antud plaadi neli parimat lugu on albumi neli esimest lugu. Albumi teine pool ei ole halb, kuid võrreldes esimesega vajub justkui ära. Tundub, et sellest nelja parima loo albumi etteotsa toppimisest on trend saanud. Jah, ma saan aru, et konkurents on tihenenud muusikaäris, see on vajalik müügi huvides jne. Aga keegi võiks siiski natuke erineda.
Üllatusena teeb "Everything all the Time'i" viimastes lugudes häält ka Mat Brooke. Laulab oma maheda, justkui sosistava häälega tuttavast parempoolsest kõrvaklapist. Ja üllatavalt sobib ka Bridwell'i vokaaliga samuti nagu sobis Jenn Ghetto'ga. Siinkohal on hea, et pole mängitud "tuttavlikkuse" peale ja neid lugusid esimeste sekka paigutatud, sest tunnistagem siinkohal tõsiasja, et Brooke'i hääl ja selle kasutusviis on ikka vägagi reetlikult ainulaadne.
Kokkuvõtteks võin öelda, et Band of Horses'i esikalbum on päris tugev saavutus, mis sest, et albumi parima loo "Wicked Gil" algus meenutab vägagi Interpol'i. Kui punkte peaks mingil põhjusel andma siis:
7/10
P.S. Mat Brooke lahkus bändist paar kuud peale käesoleva albumi ilmumist. Kuuldavasti said tema kõrvalprojektid niipalju edukaks, et tal ei jätkunud enam Band of Horses'i jaoks aega. Kahju, sest tegemist on omapära omava bändiga.
Sissejuhatus
Ma lubasin juba ammu endale, et ma ei hakka kunagi blogima. Siis aga leidsin palju toredaid blogisid, kus inimesed kirjutavad muusikast. Enda nägemusest. Enda maitsest. Ja see idee hakkas mind paeluma, sest võib-olla, kui ma oma mõtted ja arvamused kusagile kirja panen, saavad mu sõbrad ka lõpuks puhkust mu muusikajuttudest. See võib päris tüütuks juba muutuda...
Üritades enda lehekülge blogistereotüübist veelgi kaugemale paigutada, väidan, et tegemist saab olema mitte niivõrd blogiga, kuivõrd muusika-ajaveebiga. Sisu saab ilmselt olema küll (loodetavasti) formaaditu, postitused ebaregulaarsed. Postide sisu saab ühendama vaid üldine teema - muusika ja minu subjektiivne nägemus sellest.
Näh, nüüd oli jälle vaja asju formuleerima hakata. Päris hea algus küll "formaaditule" ja "ebaregulaarsele" järjekordsele muusika-ajaveebile...
Üritades enda lehekülge blogistereotüübist veelgi kaugemale paigutada, väidan, et tegemist saab olema mitte niivõrd blogiga, kuivõrd muusika-ajaveebiga. Sisu saab ilmselt olema küll (loodetavasti) formaaditu, postitused ebaregulaarsed. Postide sisu saab ühendama vaid üldine teema - muusika ja minu subjektiivne nägemus sellest.
Näh, nüüd oli jälle vaja asju formuleerima hakata. Päris hea algus küll "formaaditule" ja "ebaregulaarsele" järjekordsele muusika-ajaveebile...
Tellimine:
Postitused (Atom)
